Ma pole kunagi elanud Eestis, kus on sõjaolukord ning sõda kui kontseptsioon alati tundunud nagu midagi täiesti enneolematult rumalat. Peamised teadmised sõjast tulevad koolitundidest ja kohustuslikust kirjandusest, näiteks raamatust „Läänerindel muutuseta” ning hiljem ka filmist „Tule ja vaata”. Mõlemas teoses on sõda seotud inimliku hävinguga, millest ongi põhimõtteliselt võimatu eluga välja tulla. Vaadeldes Ukraina ümber toimuvat tuleb küsida, kellele see sõda?
Venemaa oht ja Eesti kaitsevõime
Olukorras, kus suur idanaaber teeskleb, et Ukraina on nende isiklik omand ning viib enda vägesid piiri äärde, on täiesti sobilik rääkida sellest, kuidas käituda, kui Venemaa enda haarde Balti riikide poole suunab. Samas on hetkel ainukeseks vestlusteemaks kaitseressursside suurendamine ja NATO abi. Hetkel on ühiskonnaliidrite mõttemuster minemas selles suunas nagu oleks vägivallale alati vägivallaga vastamine hea lahendus ja küsimus peitub ainult selles, millal me relvad haarame ja kui palju relvi meil on siis, kui on aeg need relvad haarata. Ehkki osa kulutustest läheb küber- ja hübriidrünnakute kaitseks, siis enamasti räägitakse ikkagi uute hävitajate ostmisest ning erinevaid videoid nende hävitajate tööst vaadates ei tundu küll, et need ühtki tsiviilelanikku või n-ö oma inimest kaitsta oskavad.
Ja kes siis hakkab sõdima — kes on need inimesed, kes hakkavad piiri kaitsma seniks, kuni me NATO vägesid ootame? Keskmise jalaväelase profiil on madalama haridus- ja elatustasemega kodanik. Sisuliselt saadame surema inimesi, keda ühiskond ei ole paremale järjele aidanud. suured ja olulised poliitikud, kes on sõja kasuks otsustanud, jäävad eemale rindejoonest keskendudes sõjaolukorra juhtimisele.
Sõjalise mobiliseerumise vajaduse puhul saab tuua sarnased jooni sellega, kuidas me tegeleme kliimamuutuste probleemiga. Ühiskondlik „külm närv” on hoidnud meid kliimamuutustele ühiskonnatasandil radikaalselt vastamast. Radikaalne viis väljakutsetele vastata oleks erinevate ühiskonnaklasside kokkutoomine sarnasele elatustasemele nii, et planeedi Maa ressursse jätkuks kõigile. Kuigi kliimamuutustega kaasnevad oht meie inimeste eksistensile on suuremad kui sõjalised, ei ole me olnud suutelised keskkonna väljakutsetele sama radikaalselt vastama.
Vajalik 2% SKT-st Eesti riigi kaitsevõimekuse tõstmiseks on oluline selleks, et saaksime kuuluda NATO-sse ja et see liit suudaks lõa otsas hoida Venemaa soovi olla kogu maailm Kuid kas see ongi suund, mille tahame riigina võtta? Ka Eesti teadus- ja arendustegevus sooviks saada sarnast hulka, kuid aastal 2018. oli see vaid 1,4%.
Mõttemustrite arendus
Malemeister Naroditsky seletas enda mängulahendusi arutledes, et males on kindlad mustrid, mida mööda kogenud mängija õpib mõtlema. Osa ohverdustest ja tekkivatest mustritest laual on kogenud mängijatele kohe n-ö punased käigud, mida mängida ei tasu. Kuid Naroditsky ütles, et ta on õpetanud end mõtlema selliselt, et kohe, kui midagi tundub liigselt ilmselge, siis katsetab ta vähemalt paariks käiguks seda „võimatut” varianti. Mõningad taolised mõttearendused on viinud ta malemaailmas väga kaugele. Mulle tundub, et see „paus”, mis võiks jääda enne enda surumist kaitsepositsiooni, sest see tundub nii nagu käituma peaks, on hetkel jäämata jäänud ning kõigi kõrgete politiikute meelest saab enda riigi kindlust ja tugevusi näidata sellega, kui palju raha me suudame investeerida sõja võimalikkusesse.
Miks me tolereerime ühiskonda, kus riigikaitsele ollakse nõus kulutama rohkem kui teadusele, mis meie väärtust tegelikult tõstaks. Lubadus NATO-le on kujunenud palju olulisemaks juhiseks kui eestlaste haritus ja teaduslik arengutee. Tundub, et idee „me lihtsalt peame end ju kaitsma” on harjunud mõttemuster, mis meid hukatusse viib (või hoiab „status quot”). Sõjas ei võida mitte keegi.
Sõjapidamisele kulutamise asemel tuleb kaaluda “võimatuid” käike. Investeerides ühiskonna iseseisvusesse ja väärtustesse suudame luua okupeerimatu maa, mis suudab enda energiat taastuvatest ressurssidest saada ning kus küberrünnakutest ollakse kaks sammu ees.
Ehkki vaba maa ja rahus rahvas sõjaväeta võib tunduda pealtnäha võimatu, tuleb meil küsida, missugust tulevikku me tahame. Pidev hirm Venemaa hullumeelsuse ees ei arenda meie riiki, vaid sunnib investeerima pidevalt äravisatavasse laskemoona ja sõjatehnikasse, mida võib-olla kunagi vajagi ei lähe.
Ma pole kunagi elanud Eestis, kus on sõjaolukord. Enamik inimesi maailmas peab seda privileegiks – mina reaalsuseks. Uue peale kasvava põlvkonna jaoks ei tuleks mõttessegi sõjast osa olla. Nad ei suuda manada silme ette maailma sõjaseisukorras.
Arutledes keerulistest asjadest lihtsate parameetritega ja võrreldes tulevikku utoopiaga võib hakata toimima asjaolu, et teadmata iga hetk valmistuda halvimaks, on võimalus luua maailma, kus kõige halvemad variandid ei olegi võimalikud ning Putini julmus saab lihtsastivõideldavaks ilmselguseks.
Tean, et peamiseks vastulauseks on, et kaitse-eelarve suurendamine, relvade ostmine ja kaitsevõimekuse tõstmine ongi ühiskonna iseseisvusesse investeerimine, sest nii need kui ka NATO-sse kuulumine on Venemaa jaoks heidutusvahendid, mis just aitavadki sõda ära hoida. Tahad rahu, valmistu sõjaks. See ei ole selle arvamusartikli mõte, vaid mõte on palju suurem ja laiahaardelisem. Lugedes on oluline üritada korra kaitsepositsioonist väljuda.
Autor: Jaanika Kartau, FFF Eesti aktivist