401 osalejat, 28 üritust, 1 aasta: tagasivaade Erasmus+ projektile

Just sääraste eesmärkidega kirjutasid Reeded Tuleviku Nimel aktivistid eelmisel aastal Erasmus+ projekti, mis selle aasta mais lõppes. Ehkki paljud lugejad tõenäoliselt teavad, kui suur ettevõtmine säärase Euroopa Liidu projekti kokku panemine ja siis veel ellu viimine olla võib, väärib see pühendumus siiski ära märkimist. Erinevates dokumentides, tabelites ja Zoomi kõnedes veedetud tunde enam tagasi ei saa, kuid nüüd, kui projekt kogu oma ilus ellu on viidud, võib saavutatuga tõepoolest rahul olla. 

Kui olla täpsem, siis projekti eesmärgid olid:

1. Kaasata FFF Eesti tegevusse noori, kes seni ei osale üheski keskkonnakaitselises algatuses.
2. Suurendada noorte teadmiste ja oskuste pagasit, et nad saaksid muuta ühiskonda jätkusuutlikuks.
3. Suurendada FFF Eestis kogukonnatunnet ja lähendada aktiviste üksteisele.

Alustame numbritest. Kokku leidis aasta jooksul aset 28 üritust (sh 6-osaline kollaažitöötubade seeria), millel osales kokku 401 inimest, kellest 287 olid noored, st kuni 30-aastased. Kõige arvukama osalejatehulgaga oli Eesti metsanduse olukorda vaatleva dokumentaalfilmi „Vara küps” erilinastus noortele, mille raames valmistasid kohale tulnud ka temaatilisi kleepse – sinna jõudis kokku suisa 58 inimest, sh 37 noort. Samuti oli populaarne eelmise aasta oktoobris toimunud õlitehase kohtuasja temaatiline vestlusõhtu, kuhu jõudis 31 inimest, 30 neist noored. Valehäbita võib märkida, et mõnel korraldatud üritusel käis kohal ka ainult paar inimest, kuid keskmiselt liitus üritustega 18 osalejat (ning siililegi on ju selge, et ainult kohale tulnute hulk projekti edu ei määra…).

Arvata on, et seda postitust lugev inimene on toimunud üritustega kasvõi enam-vähem kursis. Siiski, neid korraldati väga erinevat sorti. Kollaažitöötubasid Kliima Paber Käärid, mille raames loodi temaatilisi visuaalikombosid, toimus kuus korda. Selle teemad ulatusid leinast sürrealismini. Mõnusas atmosfääris lõigati vanadest ajakirjadest välja pilte ja sõnu, kombineeritit neid loovalt, samal ajal vesteldes ja suust teed ja küpsist sisse ajades. Mitu korda leidsid aset ka elurikkuse matkad. Näiteks kolati septembris Taevaskojas, kus müko- ja ökoloog Indrek Hiiesalu huvilistele muuhulgas erinevaid samblike kooslusi tutvustas. 

Kuna üks Erasmus+ projektitaotlusesse kirjutatud eesmärke oli aktivistide omavaheliste sidemete tugevdamine ja kogukonnatunde tekitamine, osutusid asendamatuks need üritused, mis võimaldasid vabas vormis (ja ägedas keskkonnas) nii keskkonna- kui muudel teemadel juttu ajada, üksteist paremini tundma õppida ja FFF-i tiimi seeläbi tugevdada. Noored inimesed vajavad aega, mil saab keskkonnakaitselisi mõtteid arendada ning läbi proovida. Näiteks korraldas FFF eelmise aasta juulis kõigile avatud pikniku ja vestlusõhtu, et rääkida aktivismist ja tutvustada meie tegevusi huvilistele. Eesti suvele omaselt pidime alguses küll lageda taeva all kogunema ja pitsat sööma, kuid vihm jõudis ette ning lõpuks arutati olulisi asju Telliskivi varjualuses. Kohanemine par excellence!

Samuti vajavad noored aktivistid toetavat kogukonda, et saada hakkama ökoärevusega ning ennetada läbipõlemist. Kui ühes kuus on grupi vabatahtlikega vaja orgunnida mitu üritust üle Eesti, mille alla käib kümme erinevat energiamahukat ülesannet juba enne, kui üritus ise algab, kasvab läbipõlemisoht iga kuuga. Et vaimu karastada ja tiimienergiat tõsta, kohtus FFFi rahvas aasta jooksul kolm korda ka omakeskis, viimane kord Lõuna-Eestis Kubijal. Mängisime mänge, tegime ajurünnakuid ja peegeldasime seda, mis korda oli saadetud ja mida veel teha soovime. (Sinna kõrval võis käia ka väike saun või matk, ikka tiimivaimu huvides, kuidas siis muidu!)

Kuid praktilised oskused loevad kliimakriisiga tegelemisel ka. Nende arendamiseks toimus mitu spetsiifilisema suunitlusega töötuba. Esiteks loomulikult juba mainitud mitu korda toimunud kollaažitöötoad, mida korraldasid FFF-ist Nadja ja Sandra ning kunstniku Maria Muuk ja Hildegard Reimann tulid samuti appi. Teiseks väärib mainimist selle aasta märtsis toimunud riiete parandamise töötuba, pealkirjaks „Keskmine sõrm kiirmoele”, mida korraldati koostöös Paranduskeldriga Tartus. Kolmandaks väärib ära märkimist aprillis toimunud artikli kirjutamise töötuba, mis pakkus kohale tulnutele võimalust kirjutamisprotsessi lahti mõtestada, inspiratsiooni leida ja käsi soojaks saada. 

Säärane aastapikkune projekt võimaldab suhteid luua laia hulga partneritega ja mõttekaaslastega. FFF kasutas koostöövõimalusi maksimaalselt ära. Paranduskeldri kõrval tuleks ära märkida vestlusõhtu, mis korraldati Tartu Ülikooli looduskaitseringiga, kunstnikekollektiiv Daylight Projectiga koos organiseeritud töökriitilist diskussiooni ning MTÜ Tartu Suveteatri Seltsiga koostöös toimunud sissejuhatavad üritused etendusele “õhud meie vahel”. Ilmselge, et laiapõhjalise võrgustiku loomine tähendab efektiivsemat eesmärkide elluviimist ja jätkusuutlikumat organisatsiooni, nii täna kui homme. See oli muuhulgas oluline õppetund FFFi liikmetele endile: üritused on enamasti edukamad, kui partnerorganisatsioone kaasata. Siinkohal meie siirad tänusõnad kõikidele, kes projektile mingil moel kaasa aitasid!

Mis aasta jooksul siis muutus? Vaatame lõpunoodina saavutatule otsa. 

FFF sai juurde neli liiget, kes oma energiat, tarkust ja aega meie tegevustesse panustavad. Nii meie liikmed kui osalenud noored ja vanad arendasid oma geriljaaianduse oskusi, õppisid parandama enda riideid, läbi viima suuremõõtmelisi koristusprojekte (loe: tervet kola ja tolmu täis koolimaja koristama), organiseerima avalikke üritusi, et erinevaid kliimakriisiga seotud teemasid pildis hoida, jagama teadmisi kliimamuutustest otseseimalt mõjutatud inimestest ja õlitehase juriidilisest ja keskkondlikust poolest. Samuti suurenesid FFFi aktivistide teadmised sellest, kuidas kunsti õpitud teadmiste edastamiseks kasutada ning nii aktivistid kui osalejad said võimaluse oma ühiskondlike murekohtadega seotud tundeid väljendada ja üksteisele toeks olla.