Euroopas on sõda. Koroona möllab. Miks räägime kõige selle taustal ikka veel kliimast ja keskkonnast?
Lihtne on unustada, et seisame silmitsi kliimakriisi ja liikide massilise väljasuremisega, kui Ukrainas lendavad pommid ning inimesed on sunnitud oma kodudest pagema. Kes jaksakski mõelda IPCC mustade väljavaadetega värskele raportile, Eesti Energia räpase õlitehase jätkuvale ehitusele või igikeltsast immitsevale metaanile, kui Euroopas on sõda?
On mõistetav, et üldsuse tähelepanu on hetkel pööratud Ukrainale ning igaüks teeb endast oleneva, et moel või teisel Ukrainat toetada ja Putini agressioon peatada. Me peamegi seda tegema. Kuid teiste kriiside valguses ei tohi unustada, et kõigist kriisidest ulatuslikeim ning ohtlikuim – mitmete teiste kriiside vallapäästja, kiirendi ja võimendi – on kliimakriis, mis ei ole kuhugi kadunud, vaid puudutab igat eluvaldkonda ja paika planeedil Maa. Jättes kliimakriisiga tegelemise unarusse, avame uksed kõikvõimalikele teistele kriisidele ja hädadele nagu näiteks toidu- ja veepuudus, teatud nakkushaiguste (nt malaaria, kollapalavik, koolera) kiirem levik, ulatuslik ränne ning ulatuslikud looduskatastroofid.
Peame aru saama, et kriisidest pulbitsev maailm ei ole mööduv nähtus. Mida aasta edasi, seda enam võimenduvad ja kuhjuvad kliimamuutuse tagajärjed, mis päästavad doominoefektina valla üha enam uusi kriise. Põuad toovad veekriisi, ikaldused ja elurikkuse vähenemine toidukriisi, tormid ja üleujutused põgenikekriisi, igikeltsast välja sulavad viirused ning kuumalained tervisekriisi. Meid ootab pingeline ja ettearvamatu maailm, kus eluks vajalike ressursside kättesaadavus väheneb ja pinnas uute sõjaliste konfliktide tekkeks on soodne.
Teame ka, et igasugune sõjategevus on keskkonnale iseenesest laastava mõjuga. Sõda hävitab looduskeskkonda, tapab linde ja loomi, rikub pinnast ja elupaiku, paiskab õhku tohutult kasvuhoonegaase ja suurendab toksiliste ainete lekkimise tõenäosust. Sõjas, kus vahendeid valimata hävitatakse kõik, mis ette jääb, ei säästeta ei inimelusid ega keskkonda. Sõjaolukorras ei saa me ka oodata, et inimesed mõtleksid muudele probleemidele, kui nende endi ning lähedaste turvalisus on ohtu seatud. Sõda demoraliseerib ühiskonda, rikub riikidevahelist koostööd ja viib riike arengus aastakümneid tagasi. Kõik see raskendab kliimamuutusega võitlemist ning kohanemist. Samal ajal kogub kliimamuutus hoogu juurde iga päevaga, mil me kasvuhoonegaaside heidet ei vähenda ning selle tagajärjed loovad omakorda eeldusi uute sõdade puhkemiseks. Kliimakriisiga tegelemine on seega oluline ka konfliktide ennetamise seisukohast.
On raske ennustada, millal täpselt kriiside kuhjumine maailmas haripunkti saavutab või millal saabub täielik ühiskondlik kollaps, kuid tuginedes teadusuuringutele võib üsna kindlalt öelda, et kui inimkond oma käitumist ei muuda, siis juhtub see minu põlvkonna eluajal. Seega on järgnevatel aastatel ülioluline lisaks kasvuhoonegaaside heitmete vähendamisele ja elurikkuse taastamisele ka prognoositavate tagajärgedega kohaneda. Kohaneda tuleb nii füüsiliselt – näiteks luues rohe- ja sinivõrgustikega kuumalainekindlat linnaruumi – kui ka vaimselt, et katsumustele vastu pidada. Nii indiviidide kui ka ühiskonnana tuleb arendada oskust saada hakkama olukorras, kus korraga on käimas mitu kriisi, mis kõik vajavad igapäevaelu kõrvalt erilist tähelepanu. Peame vastama keerulistele küsimustele: kas saame igapäevaste toimetuste ja erakorralise abi osutamisega hakkama ka siis, kui katkule ning sõjale lisandub nälg, janu ja looduskatastroofid?
Ja kuidas üldse mõelda ja rääkida mitmest kriisist korraga, ilma ühte teise arvelt tähelepanuta jätmata? Kas käesolev artikkel – selle kirjutamine, avaldamine ja lugemine – võtab praegu Ukraina sõjateemalt ruumi ära, või on oma kontekstis siiski kohane ja mitmekesistab meediapilti? Nendele küsimustele peame koos vastused leidma.
Kõige koleda taustal annab läänemaailma reaktsioon Ukraina sõjale siiski natuke lootust: näeme, et riigid, organisatsioonid ja inimesed on valmis tegutsema, kui oht on piisavalt suur ja otsene. Ukrainas toimuv pole kedagi külmaks jätnud – vabaühendused koguvad usinalt annetusi, aitavad põgenikke, koordineerivad abi; ettevõtted ütlevad lahti koostööst Venemaaga; riigid ja EL kehtestavad sanktsioone ja saadavad Ukrainale militaarabi; inimesed valutavad südant, annetavad raha, asju ja aega. Iga päev on tele-eetris erisaated, tänavatel avaldatakse meelt, kõikjalt on võimalik saada infot Ukrainas toimuva kohta.
Just sellist valdkondadeülest ja kiiret tegutsemist on vaja ka kliimamuutuse pidurdamiseks. Nüüd oleme näinud, et see on võimalik. Kui ühiskond reageeriks sama aktiivselt ka kliimakriisile (seda mitte Ukraina abistamise arvelt, vaid sellele lisaks) ning võtaks ette vajalikud drastilised muutused kõigis sektorites, oleks lähiaastatel võimalik kliima soojenemine viia kursile, kus Maa keskmine temperatuur järgmise 20-30 aasta jooksul stabiliseerub ja jääb Pariisi leppega määratud piiridesse. Nõnda hoiaksime tulevikus ära palju konflikte.
Arusaadavalt ei tekita aga kliimamuutus inimestes sama suurt vahetut hirmu nagu ähvardused tuumasõja alustamisest või plahvatavad pommid tänavatel. Seetõttu peame ise mõistlikud olema ja aru saama, et on olemas ohte, mida ei saa alati käega katsuda või silmaga näha, kuid mis on sellegipoolest tõelised ja pikas plaanis sama hävitavad kui käegakatsutav sõda, ning millele tuleb pöörata sama ulatuslikku tähelepanu nagu teistele kriisidele.
Autor: Kristin Siil