Puitbiomassi ei kasutata kütusena keskkonnasäästlikkuse tõttu, vaid eurotoetustest ja innovatsiooni vajaduse puudumisest tulenevalt: vanasid põlevkivi- ja söejaamu on puidutarbijateks võrdlemisi lihtne ümber ehitada.
Kas ahjuküte keelatakse Euroopa Liidus ära, sest see saastab? Kamina- ja ahjusõprade klubi inimestel tõusevad kuklakarvad püsti selle küsimuse peale. Järgneb karm süüdistus, et rohelised tahavad meil maal ahjukütmise ära keelata.
Aga ahjukütte pärast on veel vara muretseda, enne võiks puidu põletamise ära lõpetada soojus- ja elektrijaamades üle terve Euroopa. See on ahjukütmine, mis peaks meid kõiki muretsema panema. Regulaarselt kaminat küttev tavakodanik ei ole süüdi ökosüsteemide hävitamises, suured soojus- ja elektrijaamad aga küll.
Kuhu läheb Eesti puit?
Eestist pärit puitu põletati 2019. aastal kokku ca 8-9 miljoni tihumeetrit, millest vaid väike osa läks kodustesse ahjudesse. Puiduenergiast on saanud mahukas tööstus. Juba 2016. aastal kulutasid Eesti soojus- ja elektrijaamad hinnanguliselt 4.9 – 5,5 miljonit tihumeetrit puitu.
2017. aastal eksportis Eesti 4 miljonist tihumeetrist puidust tehtud pelleteid, hakkepuitu ning muul kujul energeetikas kasutatavat puitu. Võrreldes mahte on selge, et peamised puidu põletajad on suured jaamad, mitte puuküttega pliidi peal süüa tegevad või vaikselt kodukollet soojendavad kodanikud.
Miks on küttepuud nii kallid?
Kõrged küttepuiduhinnad võivad olla tulevikus reegel, mitte erand
Konkurents puidule on suur, seega hinnad kerkivad. Auvere, Drax ja teised sarnased jaamad kulutavad kütmiseks palju puitu. Kuna elektrivarustusega on suuri probleeme ja teisi energiaallikaid pole kasutusele palju võetud, siis jääme meie, kodused ahjukütjad, suurtele soojus- ja elektrijaamadele lihtsalt toorainekonkurentsis alla.
Lisaks makstakse erinevalt kodukütjatest meie suurkütjatele Eesti maksumaksja rahadest toetusi, mistõttu saavad nad kokkuvõttes odavamalt puitu osta. Kui võtta arvesse keerulisi aegu energiaturul ja vähest taastuvenergia tootmisvõimekust, võivad kõrged küttepuiduhinnad olla tulevikus reegel, mitte erand.
Kes peamiselt puitu kasutab?
Teame, et puit läheb Auvere elektrijaama, kust loodame saada sooja külmadel talvekuudel ja energiat tuulevaiksetel aegadel. Aga huvitaval kombel läheb enamik Eesti küttepuitu, sh pelleteid, välismaale. Näiteks jõuavad need Draxi vanasse kivisöejaama, et elektriga varustada terveid Suurbritannia linnu. Või köetakse meie metsaga Hollandit, Taani ja Saksamaad.
Puiduküttel jaamu on tulus pidada, mistõttu lisandub neid pidevalt juurde. Näiteks Saksamaal on plaanis Wilhelmshavenis asuv kivisöejaam ehitada ümber puitu kasutavaks jaamaks. Selle kütmiseks kuluks hinnanguliselt 2,9 miljonit tonni puitu aastas, mis on peaaegu kogu Saksamaa pelletitoodang kokku. Pole kahtlustki, et Saksamaa plaanib seda jaama kütta ka Eesti metsaga.
Puitbiomassi põletamine on nii populaarne, sest puidu põletaja ei maksa saastamise eest
Puitbiomassi põletamine on nii populaarne, sest puidu põletaja ei maksa saastamise eest – neile ei rakendu CO2 kvooditasu, sarnaselt näiteks põlevkivi põletajatele. Küll aga anname meie, maksumaksjad, selle tegevusele veel omakorda raha juurde. Miks? Sest paberil on puitbiomassi põletamine CO2-neutraalne. See omakorda tähendab toetusi: Euroopa Liidus kehtib taastuvenergia direktiiv, mille raames makstakse puidu põletamise eest subsiidiume.
Miks maksumaksja maksab?
Sellega on veider lugu. Paberil on puidu põletamise eesmärk piirata CO2 saastet. Kuigi puitu põletavad jaamad võivad erinevalt vanaema pliidist hiilata peente tahmafiltritega, siis reeglina CO2-te kinni ei püüta, vaid see jõuab atmosfääri ja soojendab kliimat. Sinna juurde käib kahjuks eeldus, et põletatud puude asemele kasvavad uued puud, kes neelavad tekitatud jäägid. Samamoodi eeldatakse, põletatakse ainult puidujääke.
Reaalsus aga on hoopis teine: üks olulisemaid põhjuseid, miks puitbiomassi kütusena kasutatakse, on innovatsiooni vajaduse puudus: vanasid kivisöejaamu on puidutarbijateks võrdlemisi lihtne ümber ehitada.
Saastamise koha pealt on puidu põletamine võrdväärne kivisöega kasutamisega. Ainult natukene parem kui Eesti enda põlevkivi. Puidu põletamisel tekib palju kasvuhoonegaase ja kasutegur on päris madal, enamik energiast läheb hoopis vee aurustamisele.
Puidu põletamisel tekib palju kasvuhoonegaase ja kasutegur on päris madal, enamik energiast läheb hoopis vee aurustamisele
Samuti võtab päris kaua aega see, et uued puud jõuaksid kogu eelneva protsessi vältel tekkinud gaase siduda. Erinevate allikate andmetel jääb see keskmiselt 50 aasta lõikesse. Millegipärast ei küsi keegi, kas meil on aega 50 aastat oodata ja kas praeguses mastaabis metsa ahju ajamine võimaldab saavutada CO2-neutraalsust?
Üleüldse ei ela inimliik Exceli tabelis, kus loeb vaid süsihappegaas. Inimliik sõltub looduskeskkonnast, kus kahju toimivatele metsaökosüsteemidele on samuti oluline raietegevuse tagajärg, millega on vaja loodushüvesid, näiteks puhast vett, vajaval inimesel arvestada. On murettekitav, et puitbiomassi allikate üle puudub kontroll, selle tarbeks saab vabalt lageraiuda, kasutada ka puutüvesid ehk tüvepuitu (metsabiomass) ja nõudlus selle järele kasvatab Eesti raiemahtusid.
Mis rohepesu vastu aitaks?
Tundub, et Eesti valitsus ei ole valmis keelama meie riigist küttepuidu väljavedu. Enn Kinnase hinnagul on see liiga radikaalne samm ja lõhuks vaba turumajanduse. Küll aga pole subsiidiumid vaba turumajanduse osa. Puidupõletamise süsteem on tulus tänu maksumaksja raha eest makstavatele toetustele.
On lootust, et 13. septembril hääletavad Euroopa parlamendi liikmed ettepanekute poolt, mis muudaks elektrijaamadele puidupõletamise eest peale maksmise raskemini kättesaadavaks. See säästaks nii maksumaksja raha kui ka looduskeskkonda. ELi parlamendis esindavad meid: Andrus Ansip, Marina Kaljurand, Yana Toom, Urmas Paet, Jaak Madison, Sven Mikser ja Riho Terras.
Mina ahjukütjana kirjutaks neile, aga Sina?
Autor: Kaia Konsap
Artikkel ilmus Eesti Päevalehe Roheportaalis „Järgmine põlvkond“ kolumnis