Kuidas rääkida haridusest maailmas, mis haritust tegelikult ei toeta?

https://kuku.postimees.ee/podcast/haridusmote/107783

FFF Eesti aktivist käis Kuku raadios rääkimas keskkonnaharidusest: Gretega vestlemas käies tajusime ideaalselt teineteise mõtteid. Saime aru, et tahame samasugust maailma ehkki oleme väga erineva tausta ja teadmistega. Peale selle, et meie tahame, vajab seda ka maailm enda üksikuses ja pealetükkivas kurbuses. Meie vestlus läks tavakuulaja jaoks võib-olla natuke liiga kaugele — kaks inimest rääkimas ideaalmaailmast, mis veel niipea kehtima ei hakka; maailmast, mis vajab üleminekuperioodi, kohanemist, eksimist ja usaldust.

Veider paralleel, mis hiljem mu peas tekkis, on seotud kaastundlikkuse ja haritusega. Olla haritud tähendab mõista keerulisi süsteeme. Kuigi kõiki süsteeme ilmselgelt mõista ei saa, on oluline osa arusaamisel, et keerulised süsteemid eksisteerivad — ka ühiskonnas ja indiviiditasemel. Nii sünnibki kaastundlikkus ehk arusaamine, et alati ei saa kõik minna kõige paremini ja kohati lihtsalt ongi raske, kuid meil on ühiskonnas võimalik teineteist kannustada, et homne päev oleks parem. Süsteemis esineb peaaegu et alati viperusi.

Praegune haridussüsteem kaastundlikkust ei toeta, seega ka haritusega oleme me pahuksis. Nii ei ole me ühiskonnana suutnud luua süsteemi, mis kannustab kõiki ning toetab mõtlema ja aduma süsteemset ellusuhtumist. Sellise ellusuhtumisega oleks iga inimese sisemine kompass nii tugev, et ükski Hitler või keskkonnaminister Savisaar ei saaks võimule.

Lauslolluses, kus me hetkel elame, on tunnel, mis viib maailma lõppu. See, kas sealt vaatab vastu jumal, rong, niisama valgus või katarsis, ei ole oluline. Oluline on, et me jõuaksime ühiskonnana sinna lõppu, mitte ei aitaks vaid 1% sinna jõuda.

Rohepööre hariduses