Geriljaaiandus sai alguse 1970. aastatel Ameerika Ühendriikidest New Yorgist, kus asutati grupp Green Guerillas. Grupp kasutas seemnepomme, mida visati hüljatud ehitusplatsidele ning ajapikku muutusid sellised platsid aedadeks, kus kasvasid lilled ja köögiviljad. Esimene gerilja-aed on endiselt toimiv ning nüüdseks ka linna poolt kaitse alla võetud!
Suur osa eestimaalastest elab linnades, kus üldilmes domineerib peamiselt betoon. Aiatöö eelduseks ei ole gerilja-aianduse järgijate hinnangul aia olemasolu, vaid piisab sellest, kui soovijal on visioon, seemned ja istutuskühvel ning aed võib asuda sisuliselt igal pool – hüljatud ehitusplatsidel, hooldamata parkides, muruplatsidel, teeservades.
Geriljaaiandusega alustada on lihtne – otsige kohti, mis istutamiseks sobivad ning kontrollige, millised kohalikud reeglid ja seadused sobiva maatüki suhtes kehtivad. Püüdke saada luba enne kui võtate mõne mahajäetud maatüki enda hoole alla. Oluline on mõelda ka sellele, mida istutada soovite. Arvestage, millised on taimede valgus- ja niiskusnõuded ning see, kas tegemist on püsikutega või teie loodud aia ilu püsib vaid ühe hooaja. Seemnete külvamiseks ja istikute istutamiseks sobivad nii kevad kui ka suvi. Istutamise puhul oodake kuni on möödunud viimased öökülmad (üldiselt alates juunikuu algusest). Sibullillede sibulad pange aga maha sügisel.
Gerilja-aednik on looduse sõber, sest rajatav roheala võiks pakkuda sobivat elukeskkonda nii liblikatele, putukatele, tolmendajatele, lindudele ning tuua elu tagasi kivist linnadesse. Eelistage istutamisel kodumaiseid liike ning võimalusel koguge ka seemned, mida külvata plaanite, ise. Algajale gerilja-aednikule sobivad esimeseks katsetamiseks erinevad õitsvad taimed: kosmos, moonid, saialilled, kressid, kummel, ja toe olemasolul ka lillherned. Ilusaid tulemusi annavad ka tolmeldajate lemmikud – valge ristik, päevalilled, pune, monardad, liivatee ja salvei. Mesilaste jaoks on väga hinnas varakevadised sibullilled (lumekupud, lumikellukesed, märtsikellukesed, krookused, kirgaslilled, võrkiirised), sest looduslikke õitsvaid taimi sel ajal väga palju ei ole.
Lisaks lilledele on hinnas ka õitsevad põõsad – kuslapuud (sh ka söödav kuslapuu, mis on meie tingimustes kevadel esimese marjasaagi andja), põõsasmaranad ja budleiad (viimast armastavad just eriti liblikad, küll väärib märkimist, et paraku ei ole budleiad meie kliimas alati külmakindlad).
Võite püüda linnas kasvatada ka köögivilju. Mahajäetud platsidele saate sügisel rajada kuhikpeenrad, kus on võimalik kevadel kasvatada ka köögivilju, kuid seejuures tuleb märkida, et avalikul platsil kasvatatud köögiviljad võivad olla saastunud või sisalda mürgiseid kemikaale. Seega on arukas enne köögiviljakasvatusega alustamist lasta kontrollida selliste platside mulda erinevate saasteainete suhtes.
Köögiviljakasvatust saate katsetada ka enda aknalaual või rõdul. Siinkirjutaja soovitab katsetada eelkõige lehtköögiviljade (lehtpeet, lehtkapsas, erinevad lehtsalatisordid) ja maitsetaimedega, kuid julgemad võivad proovida kasvata ka rõdutomateid (sordid ‘Aztek’, ‘Bajaja’, ‘Thumbling Tom’, ‘Venus’, ‘Vilma’) ja väikeseviljalisi kurke (sordid ‘Fatum’, ‘Picolino’, ‘Pony’) .
Geriljaaiandus on otsus kaasa lüüa kogukonnaelus, otsus loota, et taimed kasvama hakkavad ning otsus nautida külluse loomist kohtadesse, kus seda enne ei olnud.
FFF Eesti on valinud enda gerilja-aianduse projektiks umbes 5-6 kohta, kaardistanud taimed, mida oleks hea asukohtadesse istutada ning alustab projekti täiedeviimisega maikuus.
Autor: Jane Raamets