Kust tuleb hustle? Kelle järgi käib grind? Ja miks ma kogu aeg tööl pean olema?
„Kes saab sinust siis, kui pead hakkama raha teenima?” See on täpsem vaste laste käest pidevalt küsitavale küsimusele: „Kelleks sa tahad saada?” Töölise roll ja kohustuslik rahateenimine on nii sügavalt meie olemusse sisse graveeritud, et defineerime kogu enda olemust töönimetuse kaudu ja sunnime lapsigi seda tegema.
Kristlik (täpsemalt protestantlik) tööeetika on kultuurse nähtusena üks peamisi, mis aitas varakapitalistlikul ajal rügamist aule suunata. Eelkapitalistlikul ajal tehti tööd siis, kui seda vaja oli. Inimene ei ole kunagi tahtnud loomuomaselt raha aina rohkem ja rohkem teenida, pigem on olnud inimlik oma vajaduste piiresse jääda. Kui viljakasvatajalt küsiti järgmiseks aastaks rohkem saaki, siis mõtles ta, kas on ikka mõtet enda vaba aega sinna töötegemisse panna. Võib öelda, et viljakasvataja kasvatas vilja, et elada, mitte ei elanud, et vilja kasvatada.
Klassikaline töörügamine hakkas au sisse tulema puritaanluse1 õitsemisajal, 17. sajandi alguses, mil kloostritest mõjutatuna hakati patustena kujutama inimesi, kes ei teinud tööd. Töö tegemisest sai pääsetee taevasse. Säärane töö ülistamine jumala nimel oli kirikutele väga tulutoov, sest töötegija elunautlemine jäi ikkagi tabuks ja nii said kirikuisad pappi, et endale kõige ägedamad häärberid ehitada (loe: kirikud).
Kapitalismi valitsemisjõule andis vunki juurde ka kalvinistlik õpetus, mis ütles, et õigus on AINULT sellel, mis piiblis on. Arvestades et piiblit oskasid lugeda vaid vähesed, tõusid ühiskonnakihtidena need, kes väärisid jumala lähedal olla, ning need, kes mitte (rumalad, mitteteadjad, mitterügajad, mittsuskjad, vaesed), pidid enda väärtust töörügamise ja jumalasõna järgmisega tõestama.
Need on saksa sotsioloogi Max Weberi töö „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” analüüsi järeldused ning võib arvata, et Eesti kultuuriga on sarnast paljugi, sest usuliikumised ja ka autoritaarne kommunism, kus tööd oli vaja teha ülejäänud rahva ja oma riigi hüvanguks, on meie kultuuriloo osad.
Kapitalismi järkjärguline ülevõtt kõigil elualadel tegi süsteemis mitteosalemise inimesele võimatuks. Weber toob välja, et jumalakartlik tööeetika valitseb meie eludes nagu surnud traditsioonide kummitus, mis on süsteemidesse nii tihedalt sisse seotud, et on muutunud peamiseks elusuunajaks. Pealegi on need traditsioonid ebainimlikud ja tihti ka lihtsalt veidrad (samad omadused, mis kummitusel).
19. sajandi keskpaigal oli tehaste masinavärk Euroopas juba nii palju energiat hakanud nõudma, et inimeste punktuaalsus muutus palju olulisemaks, kui see enne oli olnud, ja töölistelt hakati töölt viilimise eest raha ära võtma. Samas olid toidusüsteemid ja muud teenused juba kodustest tingimustest välja rebitud ning selleks, et linnas olevaid asju omada ja teenuseid tarbida, pidi tööd tegema. Kui tööline ei soovinud täisaega töötada, siis hakati talle ka edaspidi tööd keelama – sama nagu tänapäeva CVs ei tohi pause olla. Täistööaeg oli Belgia näitel üle 70 tunni nädalas.
1930. aastal kirjutas majandusteadlane John Keynes lastelastele tulevikuvaatest ning oli kindel, et tehased päästavad meid tööst ja töönädalat peaks hakatama vähendama. Mis juhtus?
Palju olulisemat rolli hakkas mängima raha ja kapitalistlik lubadus, et rohkem nutsu teenides saame me õnnelikumaks. Samal ajal oleme järk-järguliselt kaugenenud eluks vajalikest oskustest, nagu toidu kasvatamine ja loodusteadused, ning nüüd on süsteemist väljumine peaaegu et võimatu. Oleme hakanud müüma enda igapäevast elu toodetele ja süsteemidele, mis paneb meid omakorda arvama, et pidev tööleping ja kasvav palk on hea elu saladused.
Samas on valemis hakanud mõranema olulised aspektid: inimesed, kelle baasvajadused on mitmekordselt ületatud, ei ole õnnelikumad ning pidev elustiililile „rohkem-kiiremini-ideaalsemalt” rõhumine viib läbipõlemise ja tugevate sotsiaalsete sidemete vähenemiseni. Rahal on ka mõju ajule. Inimesed, kes on suuremate rahapottide juures, muutuvad vähem koostööaltiks, nende abi küsimise ja andmise soov väheneb märgatavalt. 2006. aastal tegid Vohs, Mead ja Goode üheksa katset, mille tulemused viitasid, et raha toob kaasa isekuse ja väiksema empaatiavõime.
Selle näite ekstreemsus on maailma 1%, kelle vara on kerkinud lihttööliste pikkade tööpäevade ja suurtes ladudes elusid kaotavate inimeste arvelt. Amazon keelab töölistel ametiühinguid moodustada ning nii jätkub pissipauside kirjapanemine ja halvad töötingimused, kust ennast n-ö üles töötada on üsnagi võimatu. Jeff Bezos peaks olema nõus mingist kasumist loobuma, et töötingimusi inimlikumaks muuta, kuid suur rikkus on muutnud ta pimedaks inimlike probleemide suhtes.
Raha mõjust ajule saab näha ka Twitteris toimunust, mis on humoorikas näide sellest, kuidas isekas mentaliteet ja vähene koostööoskus Elon Muskist veel suurema naerualuse tegi.
Mitte kõik töö pole paha
Euroopa Liidu elukvaliteediuurimuses märkis töötu inimene küsimusele „Kui rahul sa enda eluga hetkel oled?” keskmiselt 6,3 punkti, töölepinguga inimeste vastav hinnang oli 7. Sellest võiks arvata, et kindlustatud töötaustaga inimesed tunnevad ennast õnnelikumalt, kuid samal ajal võib uurimus seostuda ka ühiskondlike stigmadega mittetöötajast kui ebavajalikust osast ning see on faktor, mis paneb mittetöötajaid end halvasti tundma.
Teiste inimestega aja veetmine, koostöö ja enda huvide arendamine on asjad, mis muudavad töötegemise varjupooli helgemaks. Märgatav areng tööelus võib eraelulisi vajakajäämisi siluda ning on palju inimesi, kellele meeldib elada nii, et nad on pidevalt juhitud ja välistest motivatsioonidest jõuestatud. Seega ei arva keegi, et töö peaks kohe maailmaplaneedilt kaduma (v.a need tööd, mis otseselt kliimakriisi võimendavad ning täiesti mõttetud on).
Kelle järgi käib grind?
Võimalus koostööd teha, enda taktis areneda ja katsetada, millised inimesed me tahaksime olla, ei ole keskmisesse töökuulutusse sisse kirjutatud ning see paneb mõtlema – kui me seda kõiks iseenda jaoks ei tee, siis mille nimel on ühiskondlik sund kogu aeg tööl olla? Ja mida peaksid tegema inimesed, kes tasustatud tööd lepingu alusel teha ei taha? Facebooki grupis „Keskkonnasäästjad” on kaks korda kommentaariumis öeldud: „Kui ei meeldi, kuidas asjad on, siis sure ära”. Sellele on tegelikult ka alternatiiv – teha teisiti.
Selleks, et mitte jääda inimeseks, kes elab töötamise nimel, nõuab pingutust ja pidevast majanduskasvust loobumist. Peame mõistma, et areng ei tähenda ainult ülespoole liikumist, sest me ei asu inimestena kahedimensioonilisel graafikul. Tasaarengulik käitumine, kus inimene ei allu rahalistele motivatsioonidele, vaid lähtub enda ja ühiskonna vajadustest, on pikk protsess, mis algab küsimusest „Milliseks ma saada tahan?”.
Ehk on see ka parem küsimus, mida lastelt ja ka iseendalt elulisi otsuseid tehes küsida.
1 Puritaanlane oli töökas ja kokkuhoidlik, isegi kitsi. Ta oli rõhutatult usklik, askeetlik, vaikiv ega talunud vähematki elurõõmu avaldust. Ta pidas sobimatuks naeru, laulmist ja muusikat, rääkimata lõbutsemisest, sest kõik see viitas kergemeelsusele, oli patt ja Saatana kiusatus. Puritaanid käisid tagasihoidlikus mustas riietuses. Pikkade juuste ja lokkide asemel läks moodi hiljem traditsiooniliseks saanud meestesoeng, mille järgi puritaane hakati hüüdma “ümarpeadeks”. (wiki)