Tallinnas on tekkinud rajoonid, kus on parem1 elada ja rajoonid, kus elavad inimesed, sest neil pole paremat valikut võimalik endale lubada. Ehkki segregatsioon2 Tallinnas ei ole suurim probleem, siis selle ärahoidmine ja tagasipööramine võib meie kõigi elukvaliteeti tõsta igapäevase õnnetundeni. Selleks on vaja tähelepanu pöörata, et igas rajoonis oleks elamisväärne ja ka elu rikastav keskkond.
Linna kvaliteeti ilmestab hästi, milline on laste ja vanurite elu selles linnas. Kõik vahepealsed saavad alati kuidagi ise hakkama, kuid luues elukeskkonna, mis on erivajadustega inimestele jõuestav, hakkab paremini minema ka nendel vahepealsetel. Aga milline on keskkond, mis annab meile rohkem kui meilt võtab, sealhulgas lastele ja vanuritele?
Kõike head seob üks ühine näitaja — liikumine. Kuidas me liigume ühest kohast teise? Mida me tee peal näeme? Palju liikumine aega võtab? Mis vahendeid meile on või ei ole vaja, et tee peal liikuda? Kas liikumine on üldsegi turvaline? Nendele küsimustele vastates saame me teada, kas keskkond, kus elame, soosib tervislikku ja toredat elu. Kui liikumiseks peab olema auto, siis juba liigendab see meid inimesteks, kes omavad autot ja kes ei oma. Autoga liikumine ei ole hea meie vaimsele ja füüsilisele tervisele. Autoga liikumine võtab meil ära väärtuslikku
aega, mis võiks kuluda mõnusale füüsilisele pingutusele ja visuaalsele naudingule, mida hea keskkond meile pakkuda võiks. Igasugune lisatrenn ei oleks vajalik, kui saaksime töölt koju ja tagasi jalutada. Mõõdukas jalutamine on väga kasulik kõigile, aga eriti vanematel inimesel aitab see hoida liigesed tervena. Lisaks ei hakka linnaosas, mis on ehitatud autodele (nt Lasnamägi), arenema kogukonnaliikumised ning inimesed ei hakka omavahel lihtsalt suhtlema. Naabrite ja teiste majaelanike mitteteadmine tekitab inimestes võõristust ja nii on konfliktid kerged tekkima. See on taaskord linnaplaneerimise omapära, mis mõjutab eelkõige vanemaealisi, suurendades nende hulgas niigi levinud üksindusetunde probleemi.
Mõeldes sellele, miks minu kodu ümber midagi ei toimu, võimegi vastuse leida kodulinna arhitektuurist — linn meie ümber soosib suhtluse surma. Lasnamäel on väga palju sisehoove, mille korrastamisel inimesed nendes rohkem aega veedaksid. Korrastatud mänguväljakud, pingid ja miks mitte ka väike kogukonnaaed. Kohtades, kus inimesed aega veedavad, toimub vähem kuritegevust, sest pidev liikumine igasugust sahker-mahkerdamist ei salli.
Näiteks Tallinnas, Meeliku kvartali kortermajade keskele on ehitatud ääretult veidrad suured paviljonid, kus keegi ei ole kunagi aega veetnud. Sellega on ruum ära võetud mängiväljakutelt ja võib-olla ka väikestelt kohvikutelt, mis sinna keskele võiks mingiks hetkeks tekkida. Miks mitte anda ühele babuljale võimalus mööduvatele mängivatele lastele saiakesi müüa?
Ehitades linnad selliseks, et saame jala liikuda ühest kohast teise, saavad meie lapsed nautida loodust ja me ei pea muretsema, et nad auto alla jäävad. See on üks olulisemaid mõtteid, mis head linnaruumi seob. Meile olulised asjad peaksidki olema meile jalutamise või rattasõidu kaugusel. Auto peaks olema viimane valik.
Kõndimise mugavus, tänava ületamise võimalused ja looduslik linnaruum on olulised, et inimeste liikumiskvaliteeti tõsta, kuid selle lihtsustamiseks on välja mõeldud veel üks osav trikk — ühistransport. Ühistransport peaks olema kooskõlas inimeste rütmiga, see peaks olema kiire ja mugav viis, kuidas liikuda. Ka bussi/trammi/trolli ootamine peaks olema mugav. Hetkel on Tallinnas kümneid ja kümneid bussipeatusi, mille peatuseks nimetamine on ilmselge kompliment — tegemist on lihtsalt postiga, mis keset tühermaad laiutab. Ühistranspordi ootamine ei tohi olla ilmastikuoludega võitlemine, vaid mõnus puhkehetk enne reisi.
Hea linn on valmis igaks ilmastikuks. Suve palavatel päevadel kaitseb inimest loodus — kõrged puud on head varjualused ning hetkel lokkavatel asfaltisaartel võib kuumus kerkida eluohtlikule tasemele. Ka kõrgem muru ja taimestik jahutab ning tegelikult kõik, mida me peaks tegema, on laskma sel kasvada. Hetkel on toimima jäänud iganenud süsteem, mis kunagi veidral ajal näitas inimeste rikkust — madal ja ühekülgne muru. Nüüd peaks see sümboliseerima iganenud arusaamu ning suutmatust areneda ja olla parem.
Vihmaga aitavad samuti muruplatsid, mis vett endasse imavad. Vihm on loodusele hea ressurss ja tegelikult saab sellega hakkama ka suuremates kogustes, aga seda ainult siis, kui me igale poole asfalti vahele ei truki ning enda ruumi autodele ei kujunda.
Lume puhul on meil vaja teiste inimeste abi, sest inimeste liikuma saamiseks on vaja lumi eest ära lükata. Tänavune talv on näidanud seda, mida me linnapead tegelikult esikohale seavad, ja see on taaskord autod. Kõnniteed on pidevalt täiesti läbimatud, kuid autod saavad vabalt liikuda. See võib tunduda nagu paratamatus, kuid tegelikult seda kindlasti ei ole. See on linna valitsemise otsus. Ilmselt ei ole see aga midagi, mille üle imestada, kui Tallinna endine abilinnapea Kalle Klandorf on öelnud, et tema viib lapsed ainult autoga kooli ning vanainimesed peaksid endale takso tellima, kui liikumine raskeks muutub.
Suhtumine lastesse ja vanuritesse on see, milleni ringiga tagasi jõuame. Me oskame enda lastele soovida head ja liikumisrohket elu, kuid seda peaks soosima ka linn, kus elame. Ja see ei peaks olema midagi, mille eest me võitleme, vaid see peakski olema linnavalitsuse ülesanne — teha linn selliseks, et meil on hea olla, areneda, perega aega viita ja terve olla.
Võib-olla ei oleks Tallinnal vaja megahaiglat, kui suudaksime luua elukeskkonna, mis meid haiglasse ei vii?
Mõtteid aitasid arendada:
Raamatud „Linnad inimestele” Jan Gehl ja „Pehme linn” David Sim
Samuti mitte_tallinn (sotsiaalmeediakonto, mis aitab välja tuua meie linna pahupooli)
1. Parem ehk on rohkem hoolitsetud rohealasid, mänguväljakuid, inimestele ehitatud struktuure ja nendes kohtades toimub ka rohkem üritusi.
2. Segregatsiooniks nimetatakse inimgeograafias teatud rahvastikurühmade eraldatust ülejäänud rahvastikust, kus alarühmade liikmed on võrreldes ülejäänud rahvastikuga ruumis ebaühtlaselt jaotunud.