Ärevas olukorras, kus kasvavad energiahinnad ning on oodata külma talve, on Eesti poliitikud asunud taas valjult põlevkivi energiaallikana toetama. Investeeringud põlevkivi tööstusesse on uus normaalsus. Samal ajal räägitakse teise suupoolega sujuvalt rahva tervishoiust ja rohepöördest. Kahjuks tuleb tõdeda, et reaalses maailmas saastavat tööstust, pikka iga ja elutervet keskkonda korraga ei saa.
Esmalt tervisest. On selgemast selgem, et põlevkivitööstusega kaasneb kohalike elanike lühem eluiga ja terve ampluaa tervisehädasid. Tsiteerides Hans Orru 2019. aasta artiklit: „Kui vaatame Ida-Virumaa elanike tervist, siis on see põhinäitajate (suremus/haigestumus) poolest halvem kui Eestis keskmiselt. Oodatav eluiga on Ida-Virumaal madalam kui kuskil mujal Eestis. Küll on see nagu mujalgi Eestis tõusnud ja viimasel kümnendil isegi kiiremini kui ülejäänud Eestis. Kui Eesti keskmine oodatav eluiga sünnihetkel oli 2011. aastal meestel 71,3 ja naistel 81,0 aastat ning 2017. aastal meestel 73,7 ja naistel 82,3 aastat, siis Ida-Virumaal oli keskmine oodatav eluiga sünnihetkel 2011. aastal meestel 66,4 aastat ja naistel 78,3 aastat ning 2017. aastal meestel 69,6 aastat ja naistel 79,9 aastat. Kõige kõrgem on oodatav eluiga Harju- ja Tartumaal, ulatudes 2011. aastal meestel 73 ja naistel 81-82 aastani ning 2017. aastal meestel 74-75 ja naistel 83-84 aastani.” See on terviseprobleemide veepealne osa. Tööstuse jätkamisega võib küll tuua lisa, kuid rahva tervist nii hoida ega edendada ei saa.
Rahva perspektiivist on rohepööre kohati veel tabuteema, kuid vaadates riigiinstitutsioonide väljaütlemisi, siis rohepööre juba käib. „Eesti taastekavas on ettevõtete rohepöördeks planeeritud 220 miljonit eurot, millest 13,7 miljonit antakse tööstusettevõtetele ressursitõhususe, sealhulgas energiatõhususe, investeeringuteks. /…/ Seni on aga Eesti ettevõtted viimase viie aastaga investeerinud ressursitõhususse 200 miljonit eurot, millest Euroopa Liidu toetus moodustab 67 miljonit,” kirjutab vastne keskkonnaminister Madis Kallas. Rohepöörde sihteesmärk on rohepööre, nagu nimigi seda ütleb. Miks me siis investeerime põlevkiviõlitehase rajamisse?
Olukorras, kus energiatööstus (elektri- ja soojatootmine ning põlevkiviõli tootmine) moodustab Eesti kasvuhoonegaaside koguheitmetest 54%, soovib valitsus tööstust veel laiendada. Kohatu, kas pole?
Enamgi veel, värsked kliima uuringud näitavad, et ajaaken kuniks muutused inimkonna kontrolli alt väljuvad, sulgub lähiaastatel. Otsustavalt tuleb tegutseda täna.
Õiglane PÕXIT
Täna on meie ühiskonna empaatiavõime tulevaste põlvede ja tööstuspiirkondades elavate inimeste vastu veel vähene. Vähemalt poliitika tasandil. Energia, mille odavuse võimaldab konkreetse piirkonna rahva haigena hoidmine ning järgmistele põlvedele pärandiks reostuse jätmine, peakski kallis olema. Kas soovime, et meie laps, õde või nõbu elaks piirkonnas, kus: „sündinud laste oodatav eluiga on ligi 5 aastat lühem kui Tartus või Tallinnas, kus esineb enam hingamiselundite haiguseid, näiteks on väga laialt levinud astma. Ka suremus vereringeelundite haigustesse on Ida-Virumaal kõrgem kui mujal Eestis, samuti tuleb ette rohkem õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumadega seotud surmasid.” Kui meie sooviks on õiglane üleminek, tuleb seda õiglaselt ka teostada.
Olles ühiskonnas empaatiavõimeline inimene peaksime panustama üleminekusse, mis on jätkusuutlik. Jah, samal ajal on ka tulevik natuke hägune, ebakindel ja ka energia hind kallim, kuid see ei tohi olla kallim kui meie inimese elud.
Ka põlevkivivarud on ammenduvad ja pärast seda tahame me ju ka elada. Ärme jäta otsused enda lastele, kellele on niigi tänases maailmas elamine raske. Nemad vajavad meie julgust just täna.
On aeg loobuda külluse illusioonides elamisest ning võtta vältimatu üleminekuga kaasnevad väljakutsed omaks. Üleminek ei ole kerge, kuid kui teeme seda õigesti ja õiglaselt, on meie võimuses rajada tee tõeliselt kestliku Eestini.
Ja see ongi tänase reede fotoseinade sõnum.
